irratsionaalsusest

Irratsionaalsus on mõiste, mis tähistab käsitust või suund, mille kohaselt ratsionaalsus ei suuda kõike mõista või kontrollida ning mille puhul intuitsioon, emotsioon, tahe või usk võivad mängida olulist rolli teadmiste ja toimimise kujundamisel.

Filosoofias ja kultuurilises mõtlemises on irratsionaalsus tuntud kui vastand ratsionalismile ning kui kriis või piir, millega tegelevad romantism, eksistentialism ja mõnes mõttes fenomenoloogia. Näiteks Søren Kierkegaard rõhutas subjektiivse tõe kihti ja usu valikut kui midagi, mida ratsionalistlikud meetodid ei suuda täielikult valgustada. Friedrich Nietzsche kritiseeris mõtlemise ja ratsionaalsuse liialdatud usaldamist ning juhtis tähelepanu elu ja tahte jõudude rollile. Bergsoni elujõu kontseptsioon ning ajateadvuse kriitika on samuti seotud irratsionaalsuse ideedega.

Psühholoogias ja kognitiivses teaduses tähistab irratsionaalsus sageli juhtimist, kus otsuseid mõjutavad emotsioonid, heuristikud ja kognitiivsed vead, mitte pelgalt loogilised põhjendused.

Kunstis ja kirjanduses väljendub irratsionaalsus tihti kriisina, milles maailm ei vasta arusaadavusele ega tööta rangete reeglite järgi; sellel on olnud mõju näiteks romantismi, ekspressionismi ja sürrealismi suundadele.

Kriitika järgi ei ole irratsionaalsus alati kõrgem tõde: liigne rõhuasetus sellele võib alahinnata kriitilist mõtlemist ja teadmiste akumulatsiooni, kuid see aitab kaasa inimkogemuse mitmekesisuse ja piiride mõistmisele.

Irratsionaalsuse käsitlemisel on oluline eristada põhjendamatut usku ja eetiliste ning kultuuriliste praktikat, mis võivad motiveerida otsuseid, mida ratsionalistlik metoodika üksi ei suuda selgitada.