intonatsioonis

Intonatsioon on kõneprosodiline omadus, mis kirjeldab helikõrguse muutumist lausete jooksul. See põhineb f0 kontuuridel ja sisaldab toonaktsente ning piiritingeid. Koos rütmi, pikkuse ja helitugevusega mängib intonatsioon olulist rolli tähenduse ja emotsionaalse toonuse kujundamisel.

Intonatsioon täidab mitmesuguseid funktsioone: see aitab märgistada lause tüüpi (deklaratiivne, küsimus, käsk), suunata tähelepanu ja tugevdada informatsiooni keskset osa. Lisaks näitab see pragmaatilist suhtlust, näiteks kas info on uus või vana.

Kontuuride struktuur võib olla mitmekesine. Levinumad on langev (fall) ja kasvav (rise) kontuur ning nende kombinatsioonid, näiteks fall-rise ja rise-fall. Kõrgused määratakse aktsentide ja piiritingite abil, mis märgivad lausete piire ja tähenduse rõhuasetusi. Kirjeldamiseks kasutatakse sageli intonatsioonimustreid ning tugi-raame, näiteks AM- või ToBI-süsteeme.

Eesti keeles on intonatsioon oluline osa kõne tähenduse ja suunamise korraldamisel. Eesti keeles on rõhk tavaliselt esimesel silbil, kuid intonatsioon lisab lausele modaalset tähendust, küsimuslikkust ja dialoogi struktuuri. Keeleuurimused käsitlevad, kuidas intonatsioon koostoimes semantika ja süntaksiga eri keeltes.

Kokkuvõttes on intonatsioon keskne osa kõnega seotud kommunikatsioonist: see lisab tähendust, juhib tähelepanu ja aitab vestluspartneritel mõista. Uuringud jätkuvad nii produktsiooni kui ka perceptioni vallas, kasutades erinevaid kirjeldus- ja märgistussüsteeme.