intervjueerimist

Intervjueerimist ehk intervjueerimise protsessi iseloomustatakse kui küsimuste ja vastuste juhitud vestlust, mille eesmärk on koguda teavet isikute kogemuste, arvamuste või faktide kohta. See hõlmab tavaliselt eelplaneeritust, intervjuu läbiviimist ja andmete töötlemist ning analüüsimist.

Intervjuu liigid jagunevad peamiselt struktureeritud, poolstruktureeritud ja avatud intervjuudeks. Struktureeritud intervjuus esitatakse kõigile vastajatele täpselt samad küsimused ja samas järjekorras; poolstruktureeritud kasutab peamiselt etteantud küsimuste raami, kuid jätab ruumi avatud vastustele; avatud intervju on kõige vabama vormiga ja süveneb teema eritlemisse. Intervjuud kasutatakse nii kvalitatiivsetes kui ka kvantitatiivsetes uuringutes, ning meedia-, uurimis- ja personalivaldkondades kohtab neid sageli tööintervjuude või ekspertintervjuudena.

Protsess hõlmab planeerimist ja eesmärkide määratlemist, küsimuste koostamist, sihtrühma valikut, intervjuu läbiviimist (tihti salvestades), andmete transkriptsiooni ja sisulist analüüsi. Edukas intervjueerimine nõuab selget struktuuri, tähelepanelikku kuulamist ja avatud küsimuste oskuslikku kasutamist ning tähelepanu faktide ja tõlgenduste eristamisele.

Eetika ja usaldus on intervjueerimisel kriitilised. Osalejate nõusolek, privaatsus ja konfidentsiaalsus, andmete kaitse ning andmete täpne ja aus esitus on alused, mida järgida. Kultuurilised ja keelelised erinevused tuleb arvesse võtta ning vigu või kallutatusi vältida.

Intervjueerimist kasutatakse laialdaselt ajakirjanduses, teadus- ja sotsiaalteadustes, turundus- ja personalivalikus ning teiste valdkondade uurimustes, kus on vaja inimeste mõtteid ja kogemusi kirjeldada või mõista. Digitaalsete tööriistade ja kaugintervjuude levik on suurendanud selle meetodi ulatust ja paindlikkust.