interjektsioonideks

Interjektsioonideks on Eesti keele grammatikas viide sõnaliigile ja kasutusviisile, mis gruppi kuuluvad interjektsioonid. Interjektsioonid on sõnad või kõneüksused, mis väljendavad emotsiooni, suhtumist või ootust ning esinevad tavaliselt eraldiseisvalt lause alguses või ainesiseselt. Need ei moodusta tavapärast lausepredikaati ega omanda grammatiline märgistust nagu nimisõnad või tegusõnad; nende peamine ülesanne on helendada või ilmutada kõne toimingu emotsionaalset tooni.

Etymoloogiliselt pärinevad interjektsioonid ladina kee­lest interiectio „hüppamine vahele“ (läbi selle tähistades midagi lause vahele paiskamist, väljendust). Eesti keeles on need laenatud ning klassifitseeritakse sõnaliigina; interjektsioonideks nimetamine aitab eristada neid teistest kõneüksustest, mis täidavad semantilist funktsiooni lause konstruktsioonis.

Morfoloogiliselt tavaliselt ei inflektsioneeri interjektsioonid (neil puuduvad märgid käänetesse või ajavormidesse muutumise jaoks). Nad võivad olla eri tooniga ja ulatuses: mõni väljendab üllatust, rõõmu või kurbust, mõni on pelgalt kõne viimist või tõdemist. Kirjakeeles ja kõnes toimuvad nad sageli lause alguses või üksikkõnesindena ning neid eraldab tavaliselt lõpp- või hüüumärgi punkt.

Kasutus ja registreerimine: interjektsioonid on laialdaselt levinud kõnekeeles, kirjanduses ja transkriptides ning neid võib kasutada stilistilise väljenduse ja emotsionaalse mõju suurendamiseks. Sõnavarasse kuuluvad näiteks hüüdavalikud väljendid nagu oi, oh, jah, ei ja muud, mis annavad kõnele tunneli tooni või reaktsiooni.

Näide: „Oi, kui ilus päike praegu paistab!“; „Noh, ma mõtlen, et lähme homme edasi.“ Interjektsioonideks nimetus aitab märgata nende eraldi, emotsioonile keskendunud rolli Eesti keelest.