Interjektsioonid

Interjektsioonid on sõnavaru klass, mis väljendab otsest emotsiooni või spontaanse reaktsiooni ning on tavaliselt lausest sõltumatu. Need võivad olla üksikud sõnad või lühikesed fraasid ning neile on iseloomulik tugev tooniline rõhk. Interjektsioonid annavad kõnele hingamise ja emotsionaalse värvingu, sageli ilma täpse grammatilise funktsioonita.

Funktsioonid hõlmavad peamiselt emotsionaalset väljendust, sh rõõmu, üllatust, valu, kurbust või kergendust. Lisaks toimivad need sageli diskursiivsete märgenditena, mis muudavad vestlust sujuvamaks või näitavad kõne tonaalsust ning tähelepanu juhtimist. Mõned interjektsioonid võivad teatud kontekstis täita vokatiivset funktsiooni ehk pöörduda otse kuulaja või vastaja poole.

Vorm ja süntaks: Enamik interjektsioone on sõltumatud morfeemid, millel puuduvad tavaliselt kinnised grammatilised seosed lause teiste osadega. Nad ei võta käändeta ega kääne sünteesi tavaliselt, kuigi mõnes keeles võivad olla fonoloogilised või isegi kunstlikult morfoloogilised nišid rõhu muutmiseks. Kirjapildis märgitakse neid sageli hüüumärgiga, mõnikord ka küsimärgiga või ilma selgesõnalise kirja, olenevalt toonist ja kontekstist.

Näited ja märgid: Eesti keeles on levinud interjektsioonid nagu oi!, ai!, oh!, vau!, hurraa!, aihoidja—kõik need väljendavad erinevaid emotsioone ja reaktiivsust. Interjektsioonid moodustavad olulise osa kõne pragmaatikast ja kultuurilises suhtluses, kuid nende täpne kuju ning sagedus on keelest ning olukorrast sõltuvad.