instrumentaalvormi

Instrumentaalvormi mõiste kirjeldab muusikateaduses vormilisi struktuure, mille alus on instrumentaalmuusika — heliteosed, mida esitavad instrumentid ning millel puudub või on minimaalselt tekst. See hõlmab soolo-, kammer- ja orkestralisi teoseid ning eristub vokaalmuusikast.

Iseloomulik on keskendumine helide timbrile, rütmile ja motiivide arendamisele, mis vormivad terviku. Vormilised mudelid hõlmavad näiteks sonaatvormingut, rondot ja variatsioonide vormi ning konsert- ja kammerteoste struktuure. Instrumentaalvormid võivad olla nii traditsioonilised kui ka kaasaegsed ning nad rõhutavad sageli koostööd erinevate instrumentide vahel.

Ajaloos on instrumentaalvormi areng tihedalt seotud Euroopa muusika ajaga. Barokkajast hõlmab see kontserti, süiti ja fuga, mida arendasid edasi mitmed heliloojad. Klassika perioodil kinnistus sonaatvorm ning vormide selgus ja tasakaal. Romantism laiendas väljendust ja orkestratsiooni, võimaldades suuremaid koosseise ja suuremaid vorme. 20. sajandil toodi sisse neoklassitsism, impressionism ja elektroonilised mõjutused, mis laenasid instrumentaalvormidele uusi kajasid ja struktuuride katsetusi.

Instrumentaalvormide hulka kuuluvad sümfooniad, kontserdid, sonaadid ja kammerteosed, ning samuti preludid ja variatsioonide teosed. Need teosed on peamiselt ilma vokalita või minimaalselt tekstiga ning moodustavad keskse osa lääne kunstmuusikast.

Seotud mõisted hõlmavad vokaalvormi, sümfooniat, kontserti ja süiti ning aitavad mõista instrumentaalmuusika eri dialekte.