inaktiivsus

Inaktiivsus on seisund, mille puhul tegevus ja liikumine on puudulik või märkimisväärselt vähene. See mõiste hõlmab nii füüsilise aktiivsuse puudumist kui ka laiemat passiivset elustiili, mis võib mõjutada inimese võimet sooritada igapäevaseid toiminguid, töötada ja suhelda. Inaktiivsus on oluline tervisevõimaluste ja elukvaliteedi kontekstis, kuna see võib muutuda riski- ja kaitsefaktoriks sõltuvalt vanusest ja keskkonnast.

Füüsiline inaktiivsus tekib, kui inimene ei täida tervisealaste soovituste taset. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab täiskasvanutel nädalas teha vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega liikumist ning lisaks kaks päeva jõuharjutusi. Võimalik on kombineerida erinevaid vorme, näiteks kõndimist, rattasõitu ja vees treenimist, et saavutada soovitud aktiivsustase.

Mõjud: pikaaegne inaktiivsus suurendab südame-veresoonkonna haiguste, II tüüpi diabeedi, rasvumuse ja teatud vähivormide riski; see võib vähendada lihas- ja luustiku tihedust, kahjustada kognitiivset tervist ning suurendada sotsiaalset isolatsiooni. Lisaks võib see vähendada töövõimet ja elukvaliteeti.

Põhjused ja tegurid on mitmekesised. Need hõlmavad kroonilisi haigusi, vananemist, psühholoogilisi barjääre, ebapiisavat ligipääsu liikumisvõimalustele ning sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi. Keskkond, kogukonna infrastruktuur ja eluviisi valikud võivad oluliselt mõjutada inaktiivsuse taset.

Lahendused keskenduvad järkjärgsele suurendamisele: regulaarsed, kergest kuni mõõdukasse intensiivsusse liikumise kavad, sotsiaalne toetus ning keskkonna- ja ühiskondlikud meetmed, mis soodustavad aktiivsust (romu teed, ligipääsetavad pargid, töö- ja koolikeskkondade arendus). Individuaalne lähenemine ja järjepidevus on olulised.