immuunanalüüsi

Immuunanalüüs on biokeemiline test, mis kasutab antikehade ja antigeenide omavahelist spetsiifilist seondumist analüütide tuvastamiseks ja kvantifitseerimiseks proovides. Need analüüdiks võivad olla valgud, peptiidid, hormoonid, ravimid ja muud ained. Immuunanalüüsi põhimõte põhineb antikehade võimel seonduda kindlatele molekulaarsetele struktuuridele ehk antigeenidele. Kui analüüt proovis on sama antigeen, mille vastu antikeha on suunatud, toimub seondumine.

Selle seondumise tuvastamiseks ja mõõtmiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Levinud tehnikate hulka kuuluvad ELISA (ensüüm-lingitud immunosorbentne analüüs), RIA (radioimmunoloogiline analüüs) ja immunoblotting. ELISA puhul on antikeha konjugeeritud ensüümiga, mis reageerib substraadiga, tekitades mõõdetava signaali, näiteks värvuse muutuse. RIA kasutab radioaktiivselt märgistatud antikeha või antigeeni, mille radioaktiivsust mõõdetakse. Immunoblotting võimaldab analüütide eraldamist ja tuvastamist vastavalt nende suurusele ja antigeensusele.

Immuunanalüüse kasutatakse laialdaselt kliinilises diagnostikas haiguste tuvastamiseks ja jälgimiseks, näiteks nakkushaiguste, hormonaalsete häirete ja autoimmuunhaiguste diagnoosimisel. Samuti on need olulised teadusuuringutes, ravimite väljatöötamises ja toiduohutuse kontrollis. Immuunanalüüside eelised on nende kõrge tundlikkus ja spetsiifilisus, mis võimaldavad tuvastada väga madalaid analüütide kontsentratsioone ja eristada neid teistest sarnastest ainetest.