imitatsiooni

Imitatsioon (imitatsioon) on nähtus, mille puhul üks subjekt kopeerib teise omadusi, käitumist või vormi. Imitatsioon võib olla tahtlik või-tahtmatu ning toimuda nii inimeste kui ka loomade ja kultuuriliste praktikatena. See hõlmab jäljendamist, sarnast toimimist või valikuid, mis peegeldavad teise objekti või signaali struktuuri ja funktsiooni.

Etümoloogia ja mõiste lai alus on ladina keelest imitari tulenev sõna, mis tähendab järele võtmist. Eesti keeles on kasutusel vormid imitatsioon ja imitatsiooniline; põhitähendus jääb sarnasuse, jäljendamise ja kopeerimise valdkonda. Mõiste kasutusala on laialdane: bioloogias, psühholoogias, antropoloogias, kunstis ja kirjanduses.

Kognitiivne ja sotsiaalne imitatsioon on õppimise ja suhtluse keskne mehhanism. Inimesed ja loomad jäljendavad teiste käitumist, žeste ja tehnikaid, omandades sel moel oskusi ja teadmisi ilma otsese kogemuse abil. Sotsiaalne õppimine, mida kirjeldasid esimesena uuringud nagu Bandura, põhineb tihti tähelepanul ja kopeerimisel. Imitatsioon aitab kaasa kultuuri ja keele, rituaalide ning töövõtete edasiandmisele.

Bioloogilises mõttes on imitatsioon seotud mimikriaga ja signaalisõnumite võltsimisega. Loomade varjamine, siganali‑ ja märgistussüsteemide jäljendamine ning teiste liikide strateegiate kopeerimine annab sageli ellujäämis- ja reproduktiivsuse eeliseid, ning erinevaid vorme eristatakse näiteks varjamise ja signaalide võltsimise kaudu.

Kunstis ja kirjanduses seostub imitatsioon mimesisega: looduse, inimeste või ühiskondlike rollide jäljendamine. Aristoteles ja teised filosoofid arutlesid mimesise üle kui kunsti põhivormi; kaasaegses diskursuses käsitletakse imitatsiooni erinevaid funktioone realismis, ironias ja digitaalses kultuuris.