identifitseeritavuse

Identifitseeritavus on teabe omadus, mille korral andmed või teave võivad võimaldada isikut tuvastada otsese või kaudse seose teel. See risk on oluline isikuandmete töötlemisel ja privaatsuse kaitsel, eriti kui andmeid jagatakse, kogutakse või avalikustatakse.

Otsesed tuvastusandmed hõlmavad selliseid andmeid nagu nime, isikukood, aadress või muud selgelt isikut identifitseerivaid andmed. Kaudsed identifikaatorid pole isikut iseenesest tuvastavad, kuid kui neid kombineerida teiste andmetega, võivad need anda isiku tuvastamise võimaluse. Näiteks vanus, sugu, elukoht või postiindeks võivad koos teiste andmetega saada re-identifikatsiooni riski. Anonüümimine ja pseudonimeerimine vähendavad identifitseeritavust, kuid ei pruugi alati täielikult eemaldada identifitseeritavuse ohtu.

Juriidilises ja eetilises kontekstis on identifitseeritavuse mõiste keskne privaatsuspoliitikates ja riskianalüüsides. Üldine andmekaitse põhimõte on vähendada identifitseeritavust ning rakendada piiranguid andmete kogumisele ja jagamisele. GDPR ja teised andmekaitse õigusaktid rõhutavad vajadust hinnata re-identifikatsiooni ohtu ning kasutada meetmeid nagu minimaalne kogumine, ligipääsu kontroll ja korralik andmeturvalisus. Põhieesmärk on tagada, et jagatavad andmed ei võimaldaks isikut identifitseerida mõistlike meetmete korral.

Tulevikus võivad tehnoloogiad ja avatud andmed suurendada identifitseeritavuse teadlikkust ning nõuda täpsemaid meetmeid identifitseeritavuse kontrollimiseks ka keerukamate andmekanalite puhul.