hüdrofiilseid

Hüdrofiilsus on aine omadus, mille puhul aine on veega hästi seotud või lahustub vees. Hüdrofiilsed ained on tavaliselt polaarse iseloomuga ja moodustavad vesiniksidemeid veega. See on vastand hüdrofoobsusele, mille korral aine vees lahustub halvasti.

Hüdrofiilsus tekib peamiselt polaarsete või laengut omavate funktsionaalrühmade olemasolul, näiteks hüdroksüül (-OH), amino (-NH2), karboksüül (-COOH) ja fosfaatrühmad (-OPO3H2). Polaarne struktuur ja laeng suurendavad veega afiinsust ning soodustavad lahustumist ning vesilahustuvate süsteemide moodustamist. Polümeeridel ja pindadel hüdrofiilsus suurendab sageli veesimust, lahustuvust ja bioloogilist ühilduvust.

Mõõtmine ja hindamine: hüdrofiilsust hinnatakse vee lahustuvuse ulatuse, kontaktNurga mõõtmise ja pinnase energiaga. Kontakti nurk näitab, kui hästi pind veega ligitub; madalam nurk viitab suuremale hüdrofiilsusele. Emutsiooni ja pinnateaduse kontekstis kasutatakse sageli ka HLB-skala (hydrophilic–lipophilic balance) või sarnaseid hindamisi.

Rakendused: hüdrofiilseid aineid kasutatakse rohketes valdkondades, näiteks ravimite vormides (parem lahustuvus ja biosaadavus), biomaterjalides (biokompatibilne pind ja ühinemine veega), detergeentides ja toidutööstuses. Hüdrofiilsus mõjutab pindade köidetavust, vees lahustuvust ja hüdrogeelsete materjalide käitumist.

Näited: glükoos, teised süsivesikud, aminohapped, glyceriin, samuti paljud polümeerid nagu PEG (polüetüleenglükool) ja polüakriülhapped. Hüdrofiilsus on oluline omadus, mis määrab aine käitumise vees ja veega seotud süsteemides.