hübriidsõidukite

Hübriidsõidukid on mootorsõidukid, mis kasutavad vähemalt kahte energiaallikat: sisepõlemismootorit (bensiin või diisel) ja elektrimootorit, mille energiat hoitakse akudes. Põhieesmärk on vähendada kütusekulu ja heitgaase ning parandada sõidukite energiatõhusust, eriti linnasõitudel. Regeneratiivse pidurduse abil kogutakse osa pidurdustel tekkivast energiast akudesse ning mõnel tüübile on võimalus laadida akut välise vooluvõrgu kaudu. Hübriidsõidukid võivad pakkuda märkimisväärset kütusesäästu, kuid nende jõudlus ja säästuvõime sõltuvad sõidustiilist.

Peamised tüübihübriidsõidukid on paralleel-hübriid, seeria-hübriid ja segahübriid. Paralleel-hübriidis võivad sisepõlemismootor ja elektrimootor anda jõudu ühiselt või eraldi. Seeria-hübriidis töötab elektrimootor peamise jõuallikana ning sisepõlemismootor genereerib elektrit. Segahübriid ühendab mõlemad lähenemised. Lisaks eristatakse kergehübriide (MHEV), mis kasutab elektrimootorit peamiselt abijõuna, ning laaditavaid hübriide (PHEV), mille akusid saab laadida välisest allikast ning millel võib olla märkimisväärne elektriaeg enne sisepõlemismootori tööle asumist.

Hübriidsõidukid saavutasid laialdase leviku 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses; nähtav näide on Toyota Prius. Tänapäeval pakuvad paljud tootjad mitmesuguseid mudeleid, mis suurendavad elektrilist sõidujõudu ja kütusesäästust. Hübriidsõidukite mõju keskkonnale sõltub sõidustiilist ja energiavarustusest: sageli on emissioonid madalamad kui tavalistel sisepõlemismootoriga autod, kuid akude tootmine ja lõpplahendused kaasavad täiendavaid keskkonna- ja ressursiküsimusi. Tulevikus on oodata suuremat elektriautode osakaalu, paremaid akutehnoloogiaid ja tihedamat koostööd taastuvenergia taustal.