hapnikutarbimisest

Hapnikutarbimine ehk hapniku toksilisus on seisund, mis tekib pikaajalise või kõrge hapnikusisaldusega õhu või gaasisegu sissehingamisel. Hapnikul on tugev oksüdatiivne potentsiaal, mis võib põhjustada koe kahjustusi erinevates organites, eriti kopsudes, ajust ja silmades. Sümptomid ja tõsidus sõltuvad kokkupuute kestusest ja hapnikusisalduse astmest.

Põhjused ja riskifaktorid: meditsiinilises kontekstis tekib hapnikutarbimine tavaliselt siis, kui patsiendid saavad pikka aega kõrgema hapnikusisaldusega sissehingamist (100% hapnik või kõrge FiO2). Sukeldujate puhul suureneb risk rikastatud hapnikuga gaaside kasutamisel kõrge osarõhu tõttu. Ka enneaegsetel vastsündinutel on risk, kui neile manustatakse suurt hapnikusisaldust.

Sümptomid: pulmonaarne toksilisus võib põhjustada köha, õhupuudust ja rinnavalu; kesknärvisüsteemi kahjustused võivad ilmneda peavalu, pearingluse ja krampidena. Enneaegsetel vastsündinutel võib hapnikutarbimine põhjustada retinopaatiat ja nägemise kahjustust.

Diagnoos ja ravi: diagnoos põhineb kokkupuute ajalool ja kliinilisel hindamisel, vajadusel uuringutel. Ravi keskendub hapnikusisalduse vähendamisele ja patsiendi seisundi jälgimisele; raske juhtudel on vajalik täiendav meditsiiniline tugi.

Ennetus: hapnikutarbimise riskide vähendamine meditsiinilistes protseduurides, lühema ja kontrollitud hapnikusissetamise tagamine ning patsientide pidev jälgimine. Spetsiifilised riskirühmad, nagu neonataalsed vastsündinud ja sukeldumisohus inimesed, vajavad täpsemaid ohutusprotseduure.