hapnikutarbimine

Hapnikutarbimine ehk hapniku manustamine on meditsiiniline ravi, mille eesmärk on parandada vere hapnikusaturatsiooni ja tagada keha elutähtsate organite hapnikuvarustus. See võib olla ajutine või püsiv ning seda kasutavad nii haiglad kui ka koduhoolduses patsiendid, kellel on hapnikuvaegus või suurenenud hingamiskoormus.

Peamised näidustused on hüpoksia ehk madal hapniku kontsentratsioon veres ja suurenenud hingamisnõudluse tekitatud vajadus. Näidustuste hulka kuuluvad ägedad hingamisteede haigused (näiteks kopsupõletik), kroonilised kopsuhaigused nagu COPD, südamehaigused, operatsioonijärgne taastumine ja trauma.

Hapnikut saab manustada erinevate seadmete ja süsteemidega. Madala vooluhulgaga süsteemid hõlmavad nina-kanüüli (ninaalkanüül) ja lihtsat näomaski, mis annavad hapnikku suhtelise nähtava FiO2 kaudu. Kõrge vooluhulgaga süsteemid hõlmavad Venturi maski, mis võimaldab täpsemalt kontrollida hapniku kontsentratsiooni, ning kõrgvoolulisi ninakanüüleid ja teisi meditsiinilisi lahendusi. Haiglas võib vajaduse korral kasutada non-invasiivset ventilatsiooni (NIV, CPAP/BiPAP) või invasiivset ventilatsiooni.

Ohutus ja jälgimine on olulised. Hapnikutarbimist kontrollitakse regulaarselt pulssoksümetria ja vajadusel veregaasi uuringutega. Sihtväärtused varieeruvad haigusest ning tavapäraselt on see umbes 92–96% SpO2; COPD-i korral võib olla 88–92%. Liigne hapnik võib põhjustada toksilisust või CO2-retentsiooni, seetõttu määratakse hapniku tase arsti järelvalve all. Kodune hapnikutarbimine nõuab õigete juhiste, ohutuse ja regulaarse jälgimise järgimist.