hüposensitiivsust

Hüposensitiivsust on sensoorse süsteemi vähenenud võime tajuda või reageerida stiimulitele. Seda mõistet kasutatakse peamiselt puudutuse, temperatuuri, valu või teiste aistingute vähesuse või hilinenud reageerimise kirjeldamiseks. Hüposensitiivsus erineb hüpersensitiivsusest, mille puhul stiimulid tekitavad liigselt tugeva või valuliku reaktsiooni.

Põhjused võivad olla mitmesugused ja hõlmavad perifeerse närvisüsteemi kahjustusi (näiteks diabeetiline neuropaatia, viirusnakkustest taastuv närvikahjustus), demüeliniseerivaid haigusi, vigastusi, puudulikku toitumist (B12-vitamiin), vananemist, pikaajalist mürgistust või mõningaid ravimeid. Kesk‑närvisüsteemi haigused, põletikulised seisundid või kaasasündinud kõrvalekalded võivad samuti põhjustada hüposensitiivsust.

Sümptomid võivad hõlmata vähenevanud tundlikkust teatud kehaosade suhtes, raskust eristada puudutust, survet, soojust ja külma ning see võib suurendada vigastuste ohtu. Sõltuvalt piirkonnast võib esineda üldine või piiratud sensoorne puudulikkus.

Diagnoos põhineb anamneesil, kliinilisel hindamisel ja sensoorsetel testidel. Oluline on eristada hüposensitiivsust hüpersensitiivsusest ja anesteesiast ning hinnata võimalikke alushaiguseid.

Ravi keskendub esmalt põhjusliku seisundi ravile ja sensoorse funktsiooni säilitamisele. See võib hõlmata haiguse kontrolli (nt diabeedi juhtimine, vitamiinide puuduste korrigeerimine), füüsio- ja töölteraapiat, sensorse informatsiooni tajumise ja ohutuse suurendamist ning vajadusel compensatsioonimeetmeid igapäevaelus. Prognoos sõltub põhjusest ja varajasest sekkumisest.