hõbeda

Hõbe (keemiline sümbol Ag, aatomnumber 47) on pehme, valge läikiv väärismetall. See on üks paremaid elektri- ja soojusjuhte ning on plastiline ja venitatav. Hõbedal on kõrge reflektiivsus ning see on olnud sajandeid oluline materjal ehete, maksutoodete ja kaubanduse jaoks.

Looduslikult esineb hõbe nii puhasena kui ka ühenditena. Üldlevinumad mineraalid on hõbese sulfiidid, nagu argentiit (Ag2S) ja akantiit (polümorf Ag2S). Hõbeda taastamine toimub peamiselt maakoorest erinevate sulfiidide ja fosfiidide töötlemisel. Suurte maailmakaevanduste seas on Mehhiko, Peru, Tšiili, Venemaa, Austraalia ja Ameerika Ühendriigid.

Keemilised omadused: hõbe on küllalt inaktiivne, kuid reageerib tugeva happedga ning lahustub mõnede happeliste lahuste soolades. Õhu ja sookses keskkonnas kinnised hõbematerjalid võivad musta kattuda selle tavalise sulfiidi vormiga, mida nimetatakse tarniks. Hõbe on iseloomult stabiilne, kuid mõningad nitraadid ja hapete lahused võivad selle lahustada.

Rakendused ja kasutusvaldkonnad: tänapäeval on hõbe oluline elektri- ja sideseadmete komponent, süsinike ja kontaktiotstarbelisée materjalide alus. Lisaks kasutatakse hõbedat ehtekunstis, hõbedaseks emailiks, usaldusväärsete peeglite ja fotopaberite suurtootmises ajalooliselt ning meditsiinis ning farmaatsias antimikroobsete omaduste tõttu. Hõbeda tähtsust suurendavad ka selle kaks stabiilset isotoopi, 107Ag ja 109Ag.

Ohutuse ja keskkonna aspektid: hõbe ise on suhteliselt kahjutu suurtes kogustes, kuid selle ühendite kuritarvitamine ning väga suur kontsentratsioon võivad põhjustada terviseriskide tekkimist, näiteks valulikkust ja naha sinepõletust. Argyria, mille puhul nahk ja keha teatud piirkonnad muutuvad sinakas-hallitaks hõbeda kogunemise tõttu, on tuntud risk, kui hõbedat tarbitakse või püsivalt koguneb kehasse.