hääldusmuutust

Hääldusmuutus on keele häälduse muutus, mis võib toimuda ajalooliselt või kui kõnelejate eristuv praktiline variaatsioon. See hõlmab muutusi nii vokaalide kui ka konsonantide häälduses kui ka suhtelistes omadustes nagu rõhk ja intonatsioon. Hääldusmuutus on keskne mõiste fonoloogia ajaloos ning seda nähakse sageli kui keele arengu ja sugulushoiakute uurimise võtmetehnoloogiat.

Ajalooline hääldusmuutus on tavaliselt püsiv ja kandub põlvkondade kaudu edasi, märkides keele struktuuri pikkade ajaperioodide jooksul toimunud ümberkujunemisi. Muutused võivad tekkida keelete võtmest kontaktist teiste keeltega, sotsiaalsetest muutustest või lihtsustumispüüdlustest kõneleja igapäevases globaalses praktikas. Hääldusmuutus võib olla pidev protsess või ajutine variatsioon, kuid tihti viib see uue fonoloogilise süsteemi tekkimiseni.

Tüübid hõlmavad vokaalimuutusi (vokaalai või -kõla pikkuse ja kvaliteedi muutused), konsonantide muutusi (artikulatsioonimuutused, kõla või kõõluse muutused), ning üleminekuid nagu palatalisatsioon, lenitsioon (nõrgemad konsonandid) või fortitsioon (tugevamad konsonandid). Samuti on kirjeldatavad asimilatsioon, dissimilatsioon ja metatees ning klasteride lihtsustumine. Näiteks inglise keel on ajaloolise hääldusmuutuse, suurte vokaalide ülemise nihke (Great Vowel Shift) ning konsonantide muutuste tõttu oluliselt arenenud.

Hääldusmuutus on oluline keeleteaduses, kuna see aitab mõista keelehaige ja keeltevahelist sugulusstruktuuri, põlisrahvaste keelte kujunemist ja kirjakeele reformide ning sõnavara arengu seoseid.