fotopolümeratsioone

Fotopolümeratsioon on keemiline protsess, mille käigus monomeerid või oligomeerid polümeriseeruvad, kui nad puutuvad kokku valgusega, tavaliselt ultraviolettkiirgusega. See protsess algab fotoinitsiaatori toimel, mis neelab valgusenergiat ja moodustab vabu radikaale või muid reaktiivseid liike. Need reaktiivsed liigid algatavad monomeeride või oligomeeride polümerisatsiooni, moodustades pika ahelaga polümeeri.

Fotopolümeratsiooni eelised on selle kiirus, energiasäästlikkus ja keskkonnasõbralikkus võrreldes traditsiooniliste polümerisatsioonimeetoditega. Protsessi saab juhtida valguse intensiivsuse ja kokkupuuteajaga, võimaldades täpset kontrolli polümeeri omaduste üle. Fotopolümeratsioon ei nõua kuumutamist ega lahusteid, mis vähendab energiatarbimist ja jäätmete teket.

Fotopolümeratsiooni rakendused on laialdased ja hõlmavad selliseid valdkondi nagu 3D-printimine (stereolitograafia), katete ja liimide kõvendamine, hambaplommid, trükiplaatide valmistamine ja mikroelektroonika tootmine. Seda kasutatakse ka optiliste kiudude, meditsiiniseadmete ja muude täppistoodete valmistamisel.

Fotopolümerisatsiooni mehhanism võib olla kas vaba radikaali või katioonne. Vaba radikaaliga fotopolümerisatsioon on levinum ja seda kasutatakse akrülaatide ja metakrülaatide polümeriseerimiseks. Katioonne fotopolümerisatsioon sobib epoksüde ja vinüüleetrite polümeriseerimiseks. Valitud fotoinitsiaatori tüüp ja valguse lainepikkus sõltuvad polümeriseeritavatest materjalidest ja soovitud reaktsioonist.