evaporatsioon

Evaporatsioon on vedeliku muutumine gaasiliseks faasiks, mis toimub peamiselt vedeliku pinnal. See on aurustumise vorm, mis tekib tavaliselt vedeliku keemistemperatuurist madalamatel temperatuuridel ning erineb keemisest, kus kogu vedelik siseneb gaasilisse olekusse; evaporatsioon on pindmise iseloomuga protsess, mis sõltub keskkonna tingimustest.

Protsessi alus on molekulide kineetiline energia jaotus: pinnal on osa molekulidest, kellel on piisavalt energiat gaasifaasi ületamiseks. Evaporatsiooni kiirust mõjutavad tegurid hõlmavad vedeliku temperatuuri ja ümbritseva õhu temperatuuri erinevust, vedeliku pindala, õhu liikumist üle pinna ning õhuniiskust ja aururõhku. Mida kõrgem on vedeliku temperatuur, suurem on pindala ja tugevam on õhuvool ning mida kuivem on õhk, seda kiirem on evaporatsioon.

Latentne soojus on vajalik gaasifaasi tekkeks; evaporatsioon jahutab vedelikku ja ümbritsevat keskkonda, kuna energia läheb gaasifaasi moodustamiseks. Seetõttu on protsessi kiirus seotud saabuva energiaga ning väliskeskkonna tingimustega, nagu aururõhk ja niiskus.

Evaporatsiooni nähakse nii looduses kui tehnoloogias. Looduses on see oluline osa veeringust ja mullast ning taimede veevahetusest. Tehnoloogias kasutatakse evaporatsiooni kuivatuses, destillatsioonis ja lahustite eraldamises ning vedelike kontsentreerimises. Näidetena riiete kuivamine päikese ja õhu liikumise mõjul ning erinevate vedelike aurustumine tööstusprotsessides.