eraldumiskiiruse

Eraldumiskiirus on eraldusprotsesside kirjeldamisel kasutatav suurus, mis näitab, kui kiiresti aine eraldub ühest faasist teise või süsteemist. See hõlmab nii massiülekannet faaside vahel kui difusiooni ning võib olla kirjeldatud erinevate kineetika- ja massülekandemudelitega. Eraldumiskiiruse põhireaild on kontsentratsiooni muutuse kiirus ajas, näiteks dC/dt või dm/dt.

Mudelid ja valemid sõltuvad protsessist. Näiteks kui eraldumine järgib esimese järgu kineetikat, on kiirus r = kC. Diffusioonil põhineva eraldumise korral võib rakendada Fick'i seadust: J = -D dC/dx. Faasieraldusel võivad kasutada olla massiülekande koefitsiendid, nagu kLa, mis seonduvad faaside vahelise massiülekande kiirusega sõltuvalt seguomadustest ja segamisest.

Mõõtmine toimub proovi võtmise ja analüüsi abil: kontsentratsiooni muutus aja jooksul ning koguslike näitajate, nagu kontsentratsioonide või masside, muutus. Meetodid võivad hõlmata spektroskoopiat, kromatograafiat või gravimeetrilisi meetodeid.

Mõjukad tegurid eraldumiskiiruse kujunemisel on temperatuur, lahusti omadused ja viskoossus, faasivaheline pindala, segamisintensiivsus, ning ainete lahustuvus ja erinev lahustuvus. Eraldumiskiiruse mõistmine on oluline vedel-väline eraldus, polümeeride faasieraldumine, ravimite vabanemine ja keskkonnatehnika valdkondades.

Seotud mõisted: difusioon, kineetika, massiülekanne, faasieraldumine, eraldusprotsessid.