enesekindlusega

Enesekindlus, mida sageli käsitletakse ka enesekindlusega, viitab inimese usule oma võimetesse toime tulla ning kindlustundele enda väärtuse ja oskuste suhtes. See koosneb usaldusest oma võimetesse, valmisolekust võtta riske ja jätkata ka ebakindlatel aegadel, samuti oskusest kontrollida emotsioone ja säilitada rahulik mõtlemine keerulistes olukordades.

Enesekindlus ei ole staatiline omadus; see muutub vastavalt kogemustele ja keskkonnale. Varajased kogemused, perekonna ja kooli toetus, edukad õpitulemused ning positiivne tagasiside võivad suurendada enesekindlust, samas kriitika, ebaõnnestumised või sotsiaalne rõhumine võivad seda vähendada. Kultuurilised ja kontekstuaalsed tegurid mängivad rolli, kuidas enesekindlust väljendatakse ja hinnatakse.

Uuringud seostavad kõrget enesekindlust parema akadeemilise ja tööalase soorituse, parema sotsiaalse mobiilsuse ning suurema vastupidavuse stressile. Samas võib liialdatud enesekindlus viia riskide võtmise ülehindamise ja reaalsuse tajumise kahanemiseni. Terve enesekindluse areng nõuab tasakaalu: usaldus oma võimetesse, kuid valmisolek õppida ning vajadusel küsida abi.

Arendamiseks soovitatakse: eesmärkide seadmist ja järjepidevat oskuste arendamist; väikeste, saavutatavate edusammude seadmist; positiivset tagasisidet ja reaalsuse kontrolli; oskuste treenimist, stressijuhtimist ja enesejulguse harjutamist, näiteks avalikku esinemist või sotsiaalset suhtlemist. Kognitiivne käitumisteraapia ja juhendatud peegeldamine võivad aidata, kui madal enesekindlus on püsiv sümptom.