enesehindamisega

Enesehindamisega on tegemist isikliku kognitiivse ja reflektiivse protsessiga, mille käigus inimene analüüsib oma oskusi, teadmisi, käitumist ning tulemusi ning hindab nende kvaliteeti ja sobivust konkreetse olukorra kontekstis. Sageli kasutatakse terminit enesehindamine, kuid vormis “enesehindamisega” rõhutatakse protsessi enda teostamist või selle kaudu saadud tagasisidet.

Erinevus enesehindamise ja enesehinnangu vahel on peen: enesehindamine keskendub konkreetsetele tegevustele ja olukordadele ning annab teadmisi, mida parandada, samas kui enesehinnang (self-esteem) viitab üldisele hinnangule oma väärtuse kohta. Enesehindamine võib mõjutada enesehinnangut ning vastupidi, kuid neid mõisteid ei tohiks alati ühte pidada.

Eesmärk on arendada eneseteadlikkust, edendada õpet- ja tööalast sooritust ning vahendada otsuste tegemist ja arengut. Protsessi kuuluvad tavaliselt enesepeegeldus, päevikusse kirjutamine, struktureeritud enesehindamisküsimustikud ja reflektiivsed ülesanded. Mõnikord kaasatakse ka tagasiside kolleegidelt või juhilt.

Tõhus enesehindamine on realistlik, konkreetne ja sihipärane ning keskendub õppimisele ja arengule. Riskid hõlmavad ülemäärast kriitikat, negatiivset enesehindamist ja kognitiivseid kallakuid, mis võib kahjustada motivatsiooni või vaimset heaolu. Kultuurilised ja isiklikud tegurid mõjutavad, kuidas enesehindamine avaldub ja kui avatud ollakse tagasisidele.

Rakendusvaldkonnad hõlmavad haridust, tööturu valdkonda, sporti ja kliinilist praktikat, kus enesehindamisega saab sooritust parandada ja arenguplaani koostada.