emissionspektri

Emissionspektriks nimetatakse elektromagnetilise kiirguse spektrit, mis tekib, kui aine erutab end ja kiirgab tagasi. Emissioon võib olla jooneline või kontinuaalne ning sõltub allikast ja erutusest. Emissioon on vastand absorptsioonile, kus valgus neelatakse ning spektrisse jäävad teatud lainepikkused.

Füüsikaline alus on elektronide energiatasemete üleminekud. Kui elektron naaseb kõrgemalt energiatasemelt madalamale, eraldub foton, mille energia ΔE = hν = hc/λ. Seetõttu on emissioonispektri lainepikkused spetsiifilised ja iga elemendi spekter iseloomustab unikaalne joonte koosseis. Molekulide puhul võivad vibro- ja rotatsioonilise üleminekute tõttu tekkida laiemad ribad või bandid.

Liigid ja iseloomustus: Atomaarsed emissioonispektrid kujutuvad joonedena; molekulaarsed emissioonispektrid võivad ilmneda ribade või bandidena; kontinuaalne spekter tekib tavaliselt musta keha kiirgusest või tihedas plasmas. Intensiivsus sõltub aatomite või molekulide energiatasemete populatsioonist ning temperatuurist, mida kirjeldavad Boltzmanni ja related termodünaamilised seadused.

Rakendused ja ajalugu: Emissioonispektrid on põhivahendid elementide identifitseerimiseks ja kvantmehaaniliste omaduste uurimiseks. Astronoomias kasutatakse neid tähtede ja galaktikate koostise, temperatuuride ja sade pildi määramiseks. Ajalugu: 19. sajandi lõpus Bunsen ja Kirchhoff avastasid, et spektrijooned on seotud elementidega ning see läks aluseks emissiooni- ja absorptsioonispektrite foundationile ning kvantfüüsika arengule.