iseloomustus

Iseloomustus on isiku või tegelase iseloomu ja iseloomulike omaduste kirjeldus, mis esitatakse kirjanduses, elulugudes või meedias. See mõiste viitab nii moraalsete kui temperamentaalsete joonte, motiivide ja käitumismustrite kirjeldamisele. Iseloomustus võib olla otsene, kus autor kirjeldab tegelase omadusi selgelt (nt „ta on lahke ja vastutustundlik“), või kaudne, kui omadused ilmnevad tegelase tegude, kõne, mõtete ja teiste tegelaste reaktsioonide kaudu.

Iseloomustuse etümoloogia: sõna koosneb juurist iseloom (tegelase olemus, karakter) ja lisasufiksist -ustus, mis märgib kirjeldust või kujutamist. Otsene iseloomustus puudutab omaduste nimetamist otse, kaudne iseloomustus näitab neid, kasutades kontekstuaalseid vihjeid ja narratiivset tegevust.

Iseloomustuse analüüs keskendub tavaliselt järgmistele aspektidele: millised jooned on esile tõstetud, mis on nende joonte allikad ja motiivid, kuidas need sobivad teose teemaga ning milline on narratori vaatepunkt ja usaldusväärsus; kuidas tegelane suhtub teistega, ning millised on tema arengu või koos tegutsemise etiused. Kaudne iseloomustus vajab tähelepanu korduvatele motiividele ja seostele süzeega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad kirjandust (romaanid, novellid), elulugusid ning drama- ja meediaproduktsioone. Iseloomustus aitab lugejal mõista tegelaste sisemist maailma ja nende valikute mõju narratiivile.