elektronegatiivsuses

Elektronegatiivsus on keemiline omadus, mis kirjeldab aatomi võimet tõmmata enda poole kovalentses sidemes olevaid sidumisdetahte. See on suhteline skaala, mitte absoluutne väärtus, ja sellel pole kindlat ühikut. Elektronegatiivsus on oluline, kuna see mõjutab keemiliste sidemete polaarsust ja seeläbi molekulide üldist käitumist.

Erinevad elemendid omavad erinevat elektronegatiivsust. Üldiselt suureneb elektronegatiivsus perioodilisustabelis vasakult paremale ja alt üles. Fluoriin on kõige elektronegatiivsem element, millele järgnevad hapnik, kloor ja lämmastik. Vesinik on mõnevõrra elektronegatiivsem kui paljud metallid, kuid vähem elektronegatiivne kui enamik mittemetalle.

Kui kaks aatomit, millel on erinev elektronegatiivsus, moodustavad kovalentse sideme, siis elektronegatiivsem aatom tõmbab sidemelektrone enda poole tugevamini. See loob sidemesse osalise negatiivse laengu ehk dipooli. Seda tüüpi sidet nimetatakse polaarseks kovalentseks sidemeks. Kui aatomite elektronegatiivsused on väga sarnased või identsed, moodustub mittepolaarne kovalentne side, kus sidemelektronid on enam-vähem võrdselt jagatud.

Elektronegatiivsuse mõistmine aitab ennustada, kas side on iooniline, polaarselt kovalentne või mittepolaarselt kovalentne. Suur erinevus elektronegatiivsuses kahe aatomi vahel viitab ioonilise sideme tekkele, kus üks aatom annab elektrone üle teisele, moodustades ioone. Elektronegatiivsus on oluline kontseptsioon keemilise reaktiivsuse ja molekulaarstruktuuri uurimisel.