elamisõigust

Elamisõigus on õigus elada ja viibida teises riigis teatud ajaperiood või alaliselt. See pole sama kui kodakondsus, kuid annab õiguse peamiselt elada riigis, ning sageli ka õiguse tööl käia, õppida ning kasutada teisi sotsiaalseid ja tervishoiuteenuseid vastavalt kehtivatele seadustele. Elamisõigust reguleerivad riigi välismaalaste seadused ning vajadusel Euroopa Liidu õigusaktid.

Euroopa Liidu kontekstis on elamisõigus tihti seotud liikuva kodaniku õigustega. Euroopa Liidu kodanikud ja nende pereisikutel on õigus elada ja töötada teises liikmesriigis vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ ning neil on teatud võrdsed õigused sotsiaalsetele hüvedele. Mitte‑ELi kodanikel tekib elamisõigus tavaliselt läbi elamisloa või püsivaks peetava elamisluba ning sõltub nende põhjusest – töö, õpe, perekond, varasem elamiskogemus või varjupaiga staatus.

Elamisõiguse tüübid Eestis hõlmavad ajutist elamisluba ajutise elamise jaoks ning püsivat elamisluba püsielamiseks ja tööks. Õiguste ulatus sõltub luba tüübist ning seadusest. Taotlemine toimub vastavate institutsioonide, sageli Välismaalaste ja Policyaatside kaudu; nõuded hõlmavad tavaliselt elamise aluse põhjust, isiku tausta ja vajadusel tõendeid sissetuleku kohta ning riigi turvalisust puudutavaid kriteeriume.

Elamisõigus võib piiruda või muuda luba keht-et, kui tingimused ei ole täidetud, luba lõpeb või kui isik viibib riigist väljas liigse aja.