dolomitiseerumise

Dolomitiseerumine on diagenetiline protsess, mille käigus lubjakivi (kaltsiit, CaCO3) asendatakse magneesiumioonide ringleva lahusega dolomiidiks (CaMg(CO3)2). Protsess võib olla osaline või täielik ning dolomiidiks muutuv kivi võib esineda nii lähirisiklikult kui ka sügavamal maakoores.

Tavaliselt toimub dolomitiseerumine magneesiumirikka vedeliku perkolatsiooni teel läbi poorse lubjakivi või dolomitoosi. Asendus ei pruugi olla ühtlaselt kogu kihis ning tulemuseks on erineva koostise ja kristallvõrega kivid. Soodustavad tegurid hõlmavad head porosust, vedeliku vooluvõimalust, keemilisi gradientide muutusi ja sobiva temperatuuri ning paigalseisvaid või liikuvad magneesiumiallikaid. Dolomitiseerumine võib toimuda nii varases diagenesis kui ka hilisemal sügaval setviku õõnsustes või vahekorras.

Dolomitiseerumist kirjeldatakse sageli kui penecontemporane dolomitiseerumist (toimub vahetult pärast sette ladestumist või varases diagenesis), kui ka kui burial või hydrothermal dolomitiseerumist (toimub sügavamal plahvatult või soojade vedelike mõjul). Erinevad tüübid võivad kaasa tuua märkimisväärseid muutusi kivide porosuses ja karterressursside kvaliteedis, mis on oluline nii põlevkivi kui ka süsinikturuliste karbonaatsete kivimite mõistes.

Tuvastatakse mineraalse koostise ja kristallvõre muutuste, porosuse ajutise rekonstrueerimise ning geokeemiliste märgiste, sealhulgas hapnik- ja süsinisoinutide ning ka strontiumi jälgede alusel. Dolomitiseerumise jäljed võivad peegelduda ka isotoopide ja puhastatavate elementide profiilide kaudu.

---