distributsioonide

Distributsioonide mõiste viitab jaotusele: kuidas väärtused, sündmused või kaubad jagunevad erinevates tulemustes või kohtades. Seda kasutatakse mitmes valdkonnas, kuid kõige olulisemad tähendused on tõenäosusteooria ja statistika ning logistika, kus vaadeldakse kaupade liikumist tarneahelas.

Statistikas kirjeldab distributsioon juhusliku suuruse jaotust. See võib olla diskreetne või pidev. Diskreetse jaotuse korral on tähtis tõenäosusmassifunktsioon (PMF); pideva jaotuse korral tihedusfunktsioon (PDF). Ühine alus on kumulatiivne jaotusfunktsioon F(x) = P(X ≤ x). Olulised omadused on oodatus ehk keskmine ja dispersioon ehk varians. Levinud jaotused on normaaljaotus, ühtlane jaotus, binomi-, Poisson-, eksponentsiaal- ning gamma-jaotused, millal igal on omad parametritel põhinevad iseloomustused.

Empirilises analüüsis tekib distributsioon andmete põhjal. Histograaf või kernel-tihedus annab jaotuse visuaalse pildi; sobivust hinnataksetestidega nagu Kolmogorovi–Smirnovi test või chi-ruuttest.

Tarneahelas tähendab distributsioon toodete jaotamist tootjalt klientidele. See hõlmab jaotuskanaleid, lao- ja varude haldamist, transporti ja klienditeenindust. Distributsioonistrateegiad püüavad vähendada kulusid, kiirendada tarneid ja parandada kliendikogemust.

Kokkuvõttes tähistab distributsioonide mõiste erinevates kontekstides jaotuste korraldamist: juhuslike suuruste jaotuse kirjeldamist ning kaupade jaotuste optimeerimist tarneahelas.