distantsõppe

Distantsõpe ehk kaugõpe on õppevorm, kus õpetaja ja õppija asuvad erinevates kohtades ning õppimist korraldatakse infotehnoloogia abil. Õppimine võib toimuda nii asünkroonselt kui sünkroonselt ning sageli kasutatakse veebipõhiseid platvorme, e-kursuseid ja digitaalseid õppevahendeid.

Distantsõppe ajalugu ulatub kirjavahetusel põhinevast kaugõppest ning on arenenud raadio, televisiooni ja lõpuks interneti kaudu. Tänapäeval on distantsõpe levinud koolide, kõrgkoolide ja täiendõppe raames ning võib tähistada nii täielikku distantsõpet kui ka segatud õppe vormi.

Distantsõppe korraldus hõlmab erinevaid lähenemisi: asünkroonset õppimist (digitaalsed loengud, arutelud foorumites, ülesanded), sünkroonsed veebikoosolekud ja otseülekanded ning segatud õpet (kombinatsioon distantsõppest ja näost-näkku õpetamisest). Õppematerjalid jagunevad digitaalseteks ressurssideks, mis sisaldavad tekste, videoid, teste ja hindamisi.

Peamised eelised on paindlikkus ajakava ja ruumi suhtes, laiem ligipääs õppematerjalidele ning võimalus õppida iseseisvalt ja omas tempos. Distantsõpe sobib neile, kes elavad kaugel, töötavatele õppijatele ning neile, kes soovivad suuremat kursuste valikut.

Väljakutsed hõlmavad digitaalset lõhet ja ebavõrdsust tehniliste vahendite kättesaadavuses, vajadust tugevama enesedistsipliini ja motivatsiooni järele, sotsiaalset eraldatust ning keerukusi hindamisel ja kvaliteedi tagamisel.

Kvaliteedi tagamiseks on oluline tugevdada õppekava järjepidevust, pakkuda õpetajate koolitust, tagada tehniline tugi ning järgida asjakohaseid privaatsus- ja andmekaitsestandardeid. Distantsõpe on rahvuslikul tasandil sageli reguleeritud samade standardide alusel nagu traditsioonilised õppevormid, tagades õpitulemuste vastavuse.