dipolaarsed

Dipolaarsed viitablingud viitab süsteemidele või ainetele, millel on elektriline dipoolmomend ehk pinge erinevate osade vahel. Sellistes süsteemides on ühtlasest jaotumata elektrilist laengudest tekkinud osa, kus positiivsed ja negatiivsed laadestatud maailma poolid on eristatavad. Dipolaarsus esineb peamiselt molekulides, mis on geomeetriliselt ebavõrdsed ja millel on elektronegatiivsete aatomite tõttu lahknev laengute jaotus.

Dipolemomenti tähistatakse tavaliselt mu ja selle suurus on mõõdetav ühikutes Debeye (D). Dipolemoment on suunatud negatiivsest laengust positiivse poole poole ning see kirjeldab molekuli võimet tekitada ja osaliselt reageerida elektrostaatiliste jõududega. Näiteks vesimolekul (H2O) on suur dipolemoment ligikaudu 1,85 D, ammoniaak (NH3) umbes 2,8 D ja vesinikkloor (HCl) umbes 1,08 D.

Tähtis on mõista dipolaarsuse mõju aatomi või molekuli käitumisele materjalides. Dipole-dipool- interdatsioonid tõmbuvad vastassuunaliselt kokku ja nende tugevus sõltub vahekaugusest ning orientatsioonist; need mõjutavad vedelike ja tahkete ainete termilisi omadusi, lahustuvust, läbilaskvust ja dielektrilist konstantit. Põhjalikumas mõistmises kasutatakse nii klassikalisi kui ka kvantmehaanilisi mudeleid, mis kirjeldavad dipoolide pöörlemist, orientatsioonilist polariseerumist ja dielektrilist relaksatsiooni.

Peamised näited ja rakendused hõlmavad vett ja paljusid polaarseid molekule, mis on bioloogiliste ja keemiliste lahustite aluseks, samuti dielectric- ja eraldusmaterjalide ning molekulaarsüsteemide uurimisel olulist rolli.