depolariseerumise

Depolariseerumine on rakumembraani potentsiaali muutus, mille käigus sisemuses muutub potentsiaal vähem negatiivseks või isegi positiivseks. Puhkeolekus on närvi- ja lihasrakkudel membraanipotentsiaal tavaliselt umbes −70 millivolt. Depolariseerumise korral muutub see potentsiaal lähemale 0 millivoltile ning rakk muutub erutuvamaks, mis võib viia aktsioonipotentsiaali tekkeni.

Närvirakkudes on peamine mehhanism Na+ ioonide sisenemine. Voltni- või liigvakna Na+ kanalid avanevad, na+ influx tõstab membraanipotentsiaali kiiresti üle läve, umbes −55 millivolt. Kui lävi ületatakse, vallandub aktsioonipotentsiaal ning signaal levib aksoni piki. Müeliiniga katvatel aksonidel toimub impulsi juhtivus saltatorse moodi, lühikeste vahemaade kaupa katte vahel.

Pärast aktsioonipotentsiaali järgneb repolariseerumine: Na+ kanalid sulguvad ja K+ kanalid avanevad, mille tulemusena positiivsed ioonid väljuvad rakust ning membraanipotentsiaal naaseb negatiivsemale tasandile. Mõnikord järgneb sellele hüperpolarisatsioon, enne puhkeoleku taastumist Na+/K+-pumba abil.

Depolariseerumine on oluline nii närvi- kui ka lihasrakkude töö jaoks. Südames kajastub depolariseerumine elektrokardiogrammil vatsakeste depolariseerumisega, mida tähistab QRS-kompleks; see muutub signaaliks südame kontraktsiooniks. Patoloogilised muutused depolariseerumise ajastuses või amplituudis võivad põhjustada arütmiaid või teiste tervisenäitajate muutusi.