dekompressioonitõbe

Dekompressioonitõbi, tuntud ka kui sukeldumistõbi, on meditsiiniline seisund, mis tekib siis, kui gaasid, tavaliselt lämmastik ja heelium, lahustuvad keha kudedesse suure rõhu all sukeldumisel ja seejärel kiiresti vabanevad. Kui rõhk väheneb liiga kiiresti, ei jõua lahustunud gaasid välja hingata, vaid moodustavad kehakoes ja vereringes gaasibulle. Need mullid võivad blokeerida verevoolu, kahjustada kudesid ja põhjustada mitmesuguseid sümptomeid.

Sümptomid võivad varieeruda kergetest kuni eluohtlikeni ja ilmnevad tavaliselt sukeldumisest mõne minuti kuni mõne tunni jooksul. Levinud sümptomite hulka kuuluvad liigesevalu (eriti küünarvarte ja põlvede piirkonnas), nahalööbed, sügelus, pearinglus, iiveldus, oksendamine ja väsimus. Raskematel juhtudel võib tekkida hingeldus, rindkerevalu, halvatus, krambid, kooma ja isegi surm.

Dekompressioonitõve riskiga seotud tegurid hõlmavad sukeldumissügavust, sukeldumise kestust, tõusukiirust, eelnevaid sukeldumisi ja füüsilist pingutust sukeldumise ajal. Vanus, kehakaal ja dehüdratsioon võivad samuti mõjutada riski. Ennetamine on võtmetähtsusega. Sukeldujad peavad järgima ohutuid tõusukiirusi ja tegema vajalikke dekompressioonipeatusi, et võimaldada lahustunud gaasidel ohutult kehast väljuda. Sukeldumistõve ravi hõlmab tavaliselt reoksügenatsiooni ja sageli taassurvet hüperbaarilises kambris, et aidata gaasimulle lahustada ja eemaldada.