dekompressioonhaigust

Dekompressioonhaigus (DCI) on seisund, mis tekib peamiselt sukeldumisel või pärast seda, kui rõhk langeb kiiresti. Lahustunud gaasid, peamiselt lämmastik, vabanevad kudedesse ja verre mullidena ning võivad takistada verevoolu ning kahjustada elundeid. DCI korral võivad ilmneda valud, närvisüsteemi või hingamisteede kahjustused.

DCI jaguneb peamiselt kaheks vormiks: tüüp I ja tüüp II. Tüübi I sümptomid hõlmavad liigese- ja lihasvalusid, naha sügelust või löövet ning üldist väsimust. Tüübi II sümptomid on raskemad ja võivad hõlmata neuroloogilisi muutusi (nõrkus, tuimus või paresteesiad, koordinatsioonihäired) ning hingamis- või vereringesüsteemi häireid (hingamisraskus, rinnavalu, segasus).

Diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel hinnangul ja riskitegurite ajaloos, näiteks hiljutine sukeldumine või järsk rõhu muutus. Esmaabiks on 100% hapniku hingamine, füüsilise koormuse piiramine ja patsiendi ohutu transport hüperbaarse kambri suunas. Hüperbaarse hapnikravi (HBOT) on peamine ravi ning aitab mullide kokkusurumise ja kudedesse hapniku toimetamise kaudu; ravi tuleb alustada viivitamatult, eriti tüüp II korral.

Ennetusnõuanded hõlmavad dekompressioonireeglite järgimist ning sukeldumiskava või arvutigraafikute kasutamist. Aeglased tõusud, ohutust stoppide kasutamine ning piisav vedeliku tarbimine vähendavad DCI riski. Alkoholist hoidumine ja pärast sukeldumist ohutu lennureisi planeerimine on samuti olulised. Täpsemad juhised sõltuvad sukeldumise profiilist ja kõrgusest.