defragmentatsiooni

Defragmentatsiooni ehk defragmentatsioon on andmete korrastamise protsess salvestusseadmetel, mille käigus hajutatud failide osad liidetakse järjestikustesse asukohtadesse, et parandada failide lugemise ja kirjutamise efektiivsust. Protsess on eriti kasulik mehhaaniliste kõvaketaste HDD puhul, kus faile loetakse sektorite kaupa.

Fragmentatsioon tekib aja jooksul, kui failide suurus muutub, kustutatakse ruume ja lisatakse uusi andmeid. Sellisel juhul võivad sama faili osad paikneda ketta eri kohtades, mille tõttu tuleb lugemiseks ja kirjutamiseks teha rohkem otsinguid. See vähendab süsteemi jõudlust ja suurendab ooteaegu.

Kuidas defragmentatsioon töötab? Tööriistad analüüsivad ketta jaotust, liigutavad failide fragmendid järjestikustesse plokkidesse ja viitavad nii, et enamiku failide andmed asetsevad üksteise järel. Vajadusel vabastatakse ja korrastatakse vaba ruum, et tulevikus saaks uued või suured failid ühtlaselt jaotada. Operatsioon võib toimuda taustal või kasutaja algatusel, sõltuvalt süsteemist ja sätetest.

HDD-del parandab defragmentatsioon tavaliselt laadimise aega ja kogu süsteemi reageerimisvõimet. SSD-del on kasu napim, kuna neil puudub mehhaaniline otsinguväli ja kirjutamiste arvu suurenemine võib vähendada eluiga; seetõttu tehakse defragmentatsiooni SSD-del harva ning paljud operatsioonisüsteemid kasutavad selle asemel teisi hooldustööriistu (nt TRIM ja korraldused).

Paljudes operatsioonisüsteemides on selleks spetsiaalsed tööriistad (nt Windowsi Defragment and Optimize Drives). Linuxis on võimalused ext4-failisüsteemidele e4defrag, macOS kasutab APFS-i puhul defragmentatsiooni sageli mitte regulaarselt või üldse mitte. Defragmentatsiooni mõistes on tegemist hooldustööga, mida otseselt vaja võib olla ainult teatud vanemate või väga fragmentation suurte HDD-de puhul.