bioremediatsioon

Bioremediatsioon on keskkonnakahjustuste puhastamise meetod, mille käigus lagundatakse või teisendatakse saasteained elusorganismide metabolismi kaudu. Selle toimepanijateks on peamiselt mikroorganismid (bakterid, seened) ja taimed. Bioremediatsioon tugineb looduses esinevatele või täiendatud metaboolsetele protsessidele, mille käigus saasteained muudetakse vähem kahjulikuks või nende liikumine mullas ja vees vähendatakse.

Meetod jaguneb in situ ehk kohapealseks ja ex situ ehk väljastpoolt kohast teostatavaks. Kasutatakse biostimulatsiooni, mis suurendab mikrobide aktiivsust toitainete, pH ja oksüdantide abil, ning bioaugmentsiooni, kus täiendatakse konkreetsete lagundavate mikroorganismide tüve. Ka taimepõhised lähenemised on levinud.

Taimepõhine bioremediatsioon (phytoremediation) kasutab taimi saasteainete kogumiseks, lagundamiseks või nende liikumise piiramiseks. Vormid hõlmavad phytoextraction (taimed koguvad ja eemaldavad saasteained), phytostabilization (taimed seovad saasteained mullas), phytovolatilization (teatud ained eemalduvad taimedest õhku) ja rhizodegradation (juure läheduses mikroobide lagundamine).

Seire ja hindamine on kriitilised: mõõdetakse saastekontsentratsioonide muutusi mullas, vees ja taimedes ning hinnatakse mõju ökosüsteemile ja riskide taset. Edu sõltub saaste bioloogilisest kättesaadavusest, keskkonnatingimustest ja ajakavast; tulemused võivad võtta aastaid.

Piirangud ja riskid: bioremediatsioon ei sobi kõikide saastekujude jaoks; mõnikord on ainetel vähene bioloogiline kättesaadavus või need on multikomponentne. Ajakava võib olla pikk; riske võivad tekitada väljastatavate mikroorganismide levik või kõrvalsaaduste teke ning reguleerivad nõuded ja ohutusmõõtmed.

Rakendused hõlmavad pinnase ja veekogude puhastamist nafta-, pestitsiid- ja tööstusjääkide saaste korral, samuti mõningaid metalle. Protsesside kasutamine eeldab hoolikat hooldust, seiret ja hindamist ning sobivad valdkonnad vastavalt saaste ja keskkonna käsitlemise eesmärkidele.