arhiveerimispõhimõtteid

Arhiveerimispõhimõtted viitavad kogumile reeglitest ja juhistest, mis reguleerivad digitaalse või füüsilise teabe pikaajalist säilitamist ja kättesaadavust. Need põhimõtted tagavad, et informatsioon on hiljem tuvastatav, mõistetav ja kasutatav, säilitades selle konteksti ja autentsuse. Üks peamine põhimõte on säilitamiskõlblikkus, mis tähendab, et arhiveeritav materjal peab olema sellises vormingus, mida saab tulevikus avada ja lugeda. Tihendamine ja formaatide standardimine on siin olulised.

Teine oluline aspekt on säilitamiskestus. See määrab, kui kaua teavet tuleb säilitada, lähtudes juriidilistest, äri- või ajaloolistest vajadustest. Arhiivihalduse puhul on keskne ka juurdepääsetavus. See hõlmab meetodeid, mis võimaldavad kasutajatel leida ja taotleda vajalikku teavet, samal ajal kaitstes tundlikku informatsiooni. Juurdepääsu reguleerimisel arvestatakse autoriõigusi, eraelu puutumatust ja turvalisust.

Konteksti säilitamine on samuti fundamentaalne. Arhiveeritud materjal ei tohiks olla isoleeritud, vaid selle loomise ja kasutamise ajalugu peab olema dokumenteeritud. See aitab mõista teabe tähendust ja usaldusväärsust. Autentsuse ja terviklikkuse tagamine tähendab, et arhiveeritud teavet ei tohi muuta ega rikkuda selle algsest seisundist. Selleks kasutatakse sageli digitaalseid allkirju ja kontrollsummasid. Kokkuvõttes on arhiveerimispõhimõtted hädavajalikud teabe väärtuse ja kestvuse tagamiseks aja jooksul.