antibiootilised

Antibiootilised ravimid ehk antibiootikumid on ravimite rühm, mida kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks. Need ained võivad olla bakteritsiidse toimega (tapavad baktereid) või bakteriostaatilised (pidurdavad nende kasvu). Antibiootikumid ei toimi viiruste vastu ja neid ei tohi kasutada viirushaiguste raviks ilma arsti nõuanneteta.

Antibiootikumide toime põhineb bakterite elutsüklite erinevate mehhanismide mõjutamisel. Mõned ained häirivad rakkude seina sünteesi (beeta-laktaamid), teised pidurdavad valkude sünteesi (makroliidid, tetratsükliinid, aminoglükosiidid) või mõjutavad DNA replikatsiooni (fluorokinoloonid). On ka laia toimespektriga ja kitsalt spetsiifilised antibiootikumid.

Kasutamine: Antibiootikumid määrab arst pärast diagnoosi. Õige annus ja kogu kursuse läbimine on oluline, et toime oleks efektiivne ja resistentsus väheneks. Valesti kasutamisel võivad tekkida kõrvaltoimed, nagu iiveldus ja seedehäired, ning antibiootikumid võivad häirida soolestiku mikrofloorat. Raseduse või lastega seotud erijuhtudel tuleb järgida arsti juhiseid.

Resistentsus: Antibiootikumiresistentsus tekib, kui bakterid muundavad geneetilist materjali või omandavad vastupanugeene. See kujutab suurt riski ravivõimalustele ja nõuab täpsemat retsepti, juhitavat kasutust ning investeeringuid uude ravimite arendusse.

Ajalugu: Esimene edukas antibiootikum, penitsilliin, avastati 1928. aastal Alexander Flemingi poolt; laialdane kasutamine algas 1940ndatel. Alates sellest ajast on antibiootikumid mänginud olulist rolli haiguste ennetamisel ja ravil, kuid nende liigne kasutamine on kaasa toonud resistentsuse kasvamise.