alternatiivkütustes

Alternatiivkütused, tuntud ka kui mittetraditsioonilised kütused, on energeetilised allikad, mis pakuvad alternatiivi traditsioonilistele fossiilkütustele nagu bensiin, diiselkütus ja maagaas. Nende kasutuselevõtu peamisteks ajenditeks on soov vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandada õhukvaliteeti, vähendada sõltuvust fossiilkütuste impordist ning toetada kohalikku majandust.

Üks levinumaid alternatiivkütuseid on bioetanool, mida toodetakse peamiselt teraviljadest, suhkrust või biomassist. Seda kasutatakse sageli bensiini lisandina või puhtal kujul. Teine oluline bioenergia allikas on biodiisel, mis on valmistatud taimeõlidest või loomsetest rasvadest ja mida saab kasutada diiselmootorites.

Muu hulgas kuuluvad alternatiivkütuste hulka ka veeldatud naftagaas (LPG), surugaas (CNG) ja veeldatud maagaas (LNG), mida saadakse maagaasist, kuid mida transporditakse ja säilitatakse erineval kujul. Need gaasilised kütused põlevad puhtamalt kui bensiin ja diisel.

Vesinikku peetakse samuti paljulubavaks alternatiivkütuseks, mis ei tekita põlemisel kasvuhoonegaase, vaid ainult vett. Selle laialdaseks kasutuselevõtuks on aga veel vaja arendada tõhusamaid tootmis- ja tankimisvõ তুলnasid. Lisaks uuritakse ka elektrienergiat kui alternatiivkütust transpordis, eriti elektriautode kaudu. Alternatiivkütuste valik ja nende kasutamise otstarbekus sõltuvad paljuski kohalikest tingimustest, tehnoloogilisest arengust ja poliitilistest otsustest.