allamäesuusatamine

Allamäesuusatamine on alpinistliku suusatamise distsipliin, mille eesmärk on laskuda mäest või järsult nõlvalt võimalikult kiiresti. Võistleja stardib tavaliselt kõrgelt, sõidab läbi märgitud väravate jada ning jõuab finišisse. Rada on pikk ja kiirust suurendav ning nõuab vabakuju asemel tugevat kontrolli ja täpset joone. Allamäesuusatamine on üks maailma kiirusehinted spordialasid, kus suurtähtis on õige tehnika ja kiire otsuste tegemine toimekas olukorras.

Võistluses kasutatav varustus on suures osas suunatud kiiruse säilitamisele ja turvalisusele. Võistleja kasutab fikseeritud kanna kinnitusiga suuski, mis eristuvad muude distsipliinide suusadest oma pikkuse ja stabiilsuse poolest. Täiendavalt on oluline kiiver, selja- ning põlve- ja randmekaitsed ning vastavates ilmastikutingimustes ka kindad ja sobiv riietus. Treeningul keskendutakse aero-dünaamikale ja põhiliste võtete, nagu kõrge asend, välja pandud kaal ja külgsuunaline kontroll, arendamisele.

Ajalugu ja korraldus: allamäesuusatamine kuulub ametlikult alpinismi koosseisu ning selle korraldamiseks vastutab Rahvusvaheline Suusaliit (FIS). Esimesed rahvusvahelised, standardiseeritud võistlused toimusid 20. sajandi esimestel aastatel, ja alates 1967. aastast korraldab FIS kogu maailmakuulsat Alpine World Cup’i sarja. Olümpiamängudel on allamäesuusatamine olnud alates 1936. aastast.

Raskus ja turvalisus: sport on tuntud selle kõrge kiiruse ja potentsiaalsete vigastuste tõttu ning nõuab kõrget taset ettevalmistuses, nii tehnilist oskust kui ka füüsilist vastupidavust.