adsorbeerumine

Adsorbeerumine on protsess, kus ained kinnituvad gaaside või vedelike kujul tahke või vedela materjali pinnale. Aine, mille pinnale adsorbeerutakse, on adsorbent; aine, mida adsorbeeritakse, adsorbat. Adsorbeerumine on pindade nähtus ning erineb imendumisest, kus aine tungib läbi materjali.

Adsorbeerumine jaguneb peamiselt kaheks vormiks: füüsiline adsorbeerumine (physisorption) ja keemiline adsorbeerumine (chemisorption). Füüsiline adsorbeerumine tekib peamiselt van der Waalsi sidemete tulemusena, on tavaliselt reversibel ja eksotermne; temperatuur tõrjub adsorbat pinnalt. Keemiline adsorbeerumine hõlmab tugevamaid keemilisi sidemeid ning võib olla vähem reversiivne.

Isotermaalsete kirjelduste jaoks kasutatakse mudelid, nagu Langmuri isotermaal ja Freundlich isotermaal; pindade suuruse hindamiseks rakendatakse BET-meetodit.

Peamised adsorbendid on aktiivsüsi, zeoliidid, silika gel ja uued materjalid, näiteks metall-organic frameworks (MOF-id). Adsorbeerumist kasutatakse veepuhastuses, gaaside eralduses, kontaminantide eemaldamisel ning kolonnkromatograafias ja katalüüsi korral.

Tingimused, mis mõjutavad adsorbeerumist, hõlmavad temperatuuri, rõhku, pindala ja poorsust, lahuse koostist, pH-d ja ioonide tugevust. Adsorbeerumine on laialdaselt rakendatav keskkonna-, keemia- ja materjalitehnoloogia valdkondades.