abduktiivne

Abduktiivne mõtlemine on loogika ja teadusfilosoofia kontsceptsioon, mille kohaselt tehakse järeldus, püüdes leida parim seletus kogutud andmetele või nähtustele. Abduktiivne järeldus, sageli kirjeldatud kui "parima seletuse järeldus", pakub hüpoteesi, mis kõige tõenäolisemalt seletab tähelepanekuid, kuid ei tõesta lõplikku tõde.

Termin pärineb Charles S. Peirce'i tööst ja on ingliskeelses kirjanduses kirjeldatud kui "inference to the best explanation". Abduktiivset mõtlemist peetakse kolmandaks loogilise järelduse vormiks, võrreldes deduktsiooni ja induktsiooniga, kuna see keskendub seletuste tõenäosusele ja testitavusele.

Protsess hõlmab tähelepanekutest hüpoteesi loomist ning selle hüpoteesi testimise või ennustuste abil hindamist. Uude andmete ilmnemisel võib hüpoteesi korrigeerida või asendada. Abduktiivne järeldus on sageli esmaseks tööriistaks teaduslikus uurimises, diagnostikas ja probleemide lahendamisel ning seda kasutatakse koos teiste järeldusviisidega.

Rakendused hõlmavad teaduslikku meetodit, meditsiinilist ja inseneritöö diagnostikat, forensikat ning tehisintellekti, kus süsteemid püüavad leida kõige tõenäolisemat seletust antud andmetele. Näide: kui majas on köögis märg põrand ja kostab väljast kummaline heli, võib abduktiivne järeldus olla torul leak või veevärgi probleem; see hüpotees tuleb kontrollida, et jõuda kindlale tõendusele.

Piirangud: abduktiivne järeldus ei tõesta tõde ning võib olla sõltuv kontekstist ja subjektiivsetest hinnangutest. Seetõttu tuleb hüpoteese testida ja kaaluda alternatiivseid seletusi.