Värispektrin

Värispektrin ehk spektriline värvus on elektromagnetilise kiirguse osa, mida inimene tajub kui erinevaid värvuseomadusi. Kui valgus jaotatakse lahutamatult spektri osadeks prismi või hajutitiga, tekib pidev värvispektrum.

Nähtav spekter hõlmab umbes 380–750 nanomeetrise lainepikkusega kiirgust. Seal esinevad värvid, mida tavaliselt nimetatakse violetseks, siniseks, roheliseks, kollaseks, oranžiks ja punaseks; täpsed piirid võivad varieeruda vaatleja sõltuvalt valgustingimustest, kuid need toonid moodustavad spektri.

Valgus spektri jaotumist põhjustab valguse läbimine prismi või difraktsiooniga; tulemuseks on lainepikkuste eraldunud kogum. Täielik spekter on pidev. Mõned värvid, nagu magenta, ei kuulu üheainsa lainepikkuse alla ja tekivad kahe või enam lainepikkusega seguna.

Värispektri tajumine sõltub inimese silma kolvkonidest: S-, M- ja L-konidest ning aju tööst. Värvimaailma kirjeldamiseks kasutatakse värviruume ja standardeid nagu CIE; see on aluseks värvi mõõtmisele ja korrigeerimisele valgustustehnikas, fotograafias ja tööstuses.