Väljendusrikkus

Väljendusrikkus ehk keeleline rikkus viitab sellisele keelekasutusele, mis suudab edastada mõtteid ja tundeid mitmekülgselt ning nüansirikkalt. See hõlmab nii sõnavara varieeruvust, lausete struktuuride mitmekesisust kui ka kujundite ja retooriliste võtete kasutust, mis suurendavad teksti ilmekust ja mõju.

Komponendid hõlmavad erinevaid tasandeid. Leksikaline rikkus tähendab sõnavara varieeruvust ning sobivate terminite ja sünonüümide kasutust. Lauseehituslik mitmekesisus viitab lausete pikkuse ja keerukuse erinevusele ning sõnadepaigutuse paindlikkusele. Stilistilised võtted nagu metaforad, metonüümid, antiteesid, paralleelid ja kõnekäigud suurendavad väljenduse pilkupüüdvust. Foneetilised ja visuaalsed nüansid, näiteks alliteratsioon ja rütm, võivad tugevdada teksti helgeid ja meeldejäävaid omadusi. Väljendusrikkus ilmutub sageli erinevatel registreeridel ja žanritel, näiteks kirjanduses, ajakirjanduses või kõnes.

Mõõtmine ja hindamine on peamiselt kvalitatiivsed, keskendudes teksti mõju ning lugeja või kuulaja taju nüanssidele. Kvantitatiivsed lähenemised kasutavad ka näitajaid nagu sõnavara varieeruvuse (tüüpide–tokenite suhe) ja lausete struktuuride varieeruvus.

Seosed ja kasutusalad: Väljendusrikkus on oluline kirjanduses, avalikus kõnes, tõlkimises ja keeleõpetuses. See aitab suurendada teksti selgust, sügavust ja esteetilist mõju, kuid sõltub kontekstist ja žanrist.

Näited: Metaforada, metonüümid, hüperbool, iroonia, kordused, paralleelstruktuurid ning erinevate registreid kasutavad konstruktsioonid.