Vormivõimalus

Vormivõimalus on lingvistiline mõiste, mis kirjeldab sõna võimalikku morfoloogiliste vormide kogumit sõltuvalt grammatilistest kontekstidest. See hõlmab vorme, mis väljendavad näiteks käärit, arvu, pöördu, ajavormi või muud grammatika kategooriat. Vormivõimalused hõlmavad nii tavapäraseid lõppe kui ka sisemisi muutusi, mida sõna võib kõrvale võtta, et vastata keele reeglitele.

Vormivõimalus on oluline mõiste sõnavara andmebaasides, sõnaraamatutes ja keelemudelites. Sõnalemma (lemma) puhul kirjeldab vormivõimalus allikaterminaadid ehk kõik võimalikud lõplikud vormid, mida sõna võib tekstis võtta. See aitab kasutajatel näha, millised vormid on lubatud, ning toetab keelelise töötlemise ülesandeid nagu lemmatiseerimine, lõigu/sonastiku märgendamine ja õigekirjahindamine.

Praktikas esitatakse vormivõimalused tavaliselt suffix’ide musterena või morfotaktiliste reegidena, mida hoitakse vormipaneelides, paradigmates või voogudena. Keeletehnoloogias on vormivõimalused olulised, et süsteem suudaks rakendada õigeid vorme automaatselt ja märgendada teksti korrektset viisi.

Vormivõimaluste arv ja keerukus sõltuvad keele morfoloogiast. Kõige rohkem vormivõimalusi esineb fé inflectiivsetes keeltes, kus üks lemma võib toota kümneid või sadu vorme erinevates grammatilistes kontekstides. Keeleõppe ja keeletehnoloogia jaoks on vormivõimaluste mõistmine põhikiviks grammatika ja teksti mõistmise valdkonnas.