Vinüülpolümeere

Vinüülpolümeere on polümeeride klass, mida iseloomustab vinüülrühma olemasolu nende korduvates ehitusüksustes. Vinüülrühm koosneb süsinik-süsinik kaksiksideme kaudu ühendatud kahest süsinikust, millest ühel on üks vesinik aatom ja teisel on kaks või enam asendusainet, sealhulgas vähemalt üks vesinik. Need polümeere saadakse vinüülmonomeeride polümerisatsioonireaktsiooni teel.

Kõige levinumad vinüülpolümeere toodetakse vaba radikaali polümerisatsiooni abil, kuigi muid mehhanisme, nagu katioonne ja anioonne polümerisatsioon, kasutatakse ka teatud monomeeride puhul. Vinüülpolümeeride struktuur koosneb selgroost, kus süsiniku aatomid on ühendatud üksiksidemetega, ja iga teine süsiniku aatom kannab külgahelana vinüülrühma algsetest asendusainetest.

Vinüülpolümeeride omadused sõltuvad suuresti vinüülmonomeeri struktuurist, eriti selle külgahelast. Näiteks polüvinüülkloriid (PVC) on jäik ja vastupidav materjal, mida kasutatakse ehituses ja torustikes. Polüstüreen, mille külgahelaks on fenüülrühm, on kerge ja läbipaistev, mida kasutatakse pakendites ja ühekordsetes toodetes. Polümetüülmetakrülaat (PMMA) ehk akrüül on klaasjas ja ilmastikukindel, mida kasutatakse akendes ja märkides.

Vinüülpolümeere kasutatakse laialdaselt paljudes rakendustes, sealhulgas plastid, katted, liimid ja kiud. Nende mitmekülgsus ja võime kohandada nende omadusi erinevate monomeeride abil muudavad need tööstuslikus tootmises olulisteks materjalideks.