Vibratsioonikünnist

Vibratsioonikünnis viitab madalaimale vibratsiooni intensiivsusele, mida inimene suudab tajuda. See on oluline sensoorne lävi, mis näitab meie võimet tuvastada mehaanilisi võnkumisi. Vibrotakteilid kasutavad vibratsioonikünnise mõõtmiseks spetsiaalseid seadmeid, mis tekitavad kontrollitud vibratsioone ja suurendavad nende amplituudi või sagedust, kuni katsealune neid tajub.

Vibratsioonitundlikkus on individuaalne ja seda võivad mõjutada mitmed tegurid. Vanus on üks olulisemaid tegureid; noorematel inimestel on tavaliselt madalam vibratsioonikünnis, mis tähendab suuremat tundlikkust. Samuti võivad vibratsioonitaju mõjutada sellised seisundid nagu perifeerne neuropaatia, diabeet või B12-vitamiini puudus, mis võivad suurendada vibratsioonikünnist ja seega vähendada tundlikkust. Teatud ravimid ja kokkupuude vibratsiooniga töökeskkonnas võivad samuti tundlikkust muuta.

Vibratsioonikünnise mõõtmisel on kliiniline tähtsus mitmes valdkonnas. Seda kasutatakse närvisüsteemi tervise hindamiseks, eriti perifeerse neuropaatia varajaseks avastamiseks. Samuti on see oluline tööstusohutuse seisukohalt, et hinnata töötajate kokkupuudet vibratsiooniga tööriistadest ja masinatest, et ennetada kutsehaigusi nagu vibratsioonisündroom. Erinevad kehaosad võivad omada erinevat vibratsioonitundlikkust, kusjuures sõrmed ja varbad on tavaliselt kõige tundlikumad.