Vesikeskkonnas

Vesikeskkonnas tähendab mõiste veepõhist elukeskkonda, kus vesi on peamine tegur. See hõlmab magevee- ja soolaveekogusid, sealhulgas järvi, jõgesid, sood, rannikualasid ning meresid ja ookeane ning nende ümbritsevaid elupaiku.

Füüsikalised ja keemilised omadused on dünaamilised ning neid mõjutavad kliima, geograafia ning veekogu olemus. Temperatuur, soolsus, hapnikutaset, pH, valguse läbilaskvus ja toitainete kontsentratsioon määravad, millised organismid võivad seal elada ning kuidas ökoloogilised protsessid toimuvad.

Bioloogiline koosseis hõlmab primaarseid produtente (vetikad ja veetaimed), tarbijaid (zooplankton, kalad, koorikloomad) ning dekomponeerijaid (bakterid, seened). Vesikeskkonnad eristuvad magevee- ja soolveekogude poolest ning elupaikatüüpide poolest, nagu littoraalne (rannikutsoon), pelagiaalne ja bentoslik tsoon.

Vesikeskkonnad pakuvad olulisi ökosüsteemiteenuseid: veevarustus, toiduvõrgud, rekreatsioon ning kliima ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine.

Ohud ja kaitse: reostus, eutrofeerumine, invasiivsed liigid ja kliimamuutused ohustavad vesikeskkondi; kaitse hõlmab veekvaliteedi seiret, reostuse vähendamist ja elupaikade taastamist.

Uuringud: vesikeskkonna uurimine jaguneb limnoloogiasse mageveekogude puhul ja meribioloogias; seire ja andmete kogumine hõlmab veeseiret, proovide võtmist ning ökosüsteemide mudelite koostamist.