Verbumnimisõnu

Verbumnimisõnu on keeleteaduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab sõnu, mis võivad samaaegselt täita nii tegusõna kui nimisõna rolli, ilma et vormi poolest oleks kindel eristus. See tähistab funktsionaalset dualiteeti, mille puhul konteksti järgi selgub, kumb kategooria valitseb.

Nimetus on neologism, mis põhineb inglise-keelsetel mõistetel ja kirjanduses märgatavatel juhtudel rõhutab sõnade mitmekülgset kasutust. Verbumnimisõnu võivad olla nii loomulikult tekkinud kui ka kunstlikult püütud näited keeltes, kus sõnal pole ametlikku morfoloogilist markeri eraldi tegusõna või nimisõna vormile.

Morfoloogiliselt tähistab neid sõnu tavaliselt sama vorm; vormide poolest see ei kehti kõigi võimaluste kohta, kuid lõpp- ja pöördvormide puudumine võimaldab tekitada erinevaid sünteesstruktuure, kus sama sõna käivitatakse nii tegusõna positsioonil kui nimisõna positsioonil. Süntees ergutab konteksti ja lausestandardite rooli ning osutab, et sõna roll on alati puudutatud selle ülesande ja lause funktsionaalse rolli kaudu.

Kasutus ja uurimus on piiratud ning nähtus on sageli arutelude ja teoreetiliste refleksioonide teema keeltes, kus konventsionaalsed kategooriad võivad kokku põrkuda. Verbumnimisõnu ei ole laialdaselt aktsepteeritud kui eraldi grammatikaline klass, vaid pigem kui kirjelduslik mõiste, mis aitab mõista keele dünaamilist ja kontekstipõhist mitmekesisust. Seotud kontseptsioonide hulka kuuluvad nominaalverbit (deverbal noun) ja homonüümia, mis käsitleb sõnade mitmekordset funktsiooni keeltes.