Veesaastumine

Veesaastumine on veekogude kvaliteedi halvenemine, kui veesse satuvad ohtlikud ained või elutsüklite ja inimtegevuse tõttu tekkinud mõjud. See hõlmab keemilist, bioloogilist ja füüsikalist saastumist ning võib mõjutada joogivee turvalisust, ökosüsteemide toimimist ja inimeste tervist.

Põhjused ja allikad: peamised allikad on põllumajanduslikud saasteained, eelkõige lämmastik- ja fosforühendid ning mullasett, mis soodustab eutrofeerumist; tööstuslikud heitmed ja reovesi; linnaline sade ning ebapiisavalt töödeldud kanalisatsioon; õhu kaudu veekogudesse kanduvad kahjulikud ained ning varasemad avariid ja nafta lekked; looduslikud protsessid, nagu erosioon ja setete kogunemine, võivad samuti saastumist suurendada.

Mõjud: ökoloogilised—hapnikuvaegus, vetikate vohamine ja liigirikkuse vähenemine ning elustiku kahjustumine; inimeste tervis—joogivee kvaliteedi halvenemine ja haiguste riskide tõus; majandus—kalandus, turism ja veetööstus võivad kannatada või vajada kalli puhastus- ning rehabilitatsioonitööd.

Haldus ja leevendamine: ennetus ja juhtimine keskenduvad allikate vähendamisele ning veekvaliteedi jälgimisele. Euroopa Liidu raamdirektiiv vee ning rahvuslikud veeseadused annavad suunised vesikonnahalduseks, sealhulgas kvaliteedistandardid ja reovee puhastamise nõuded. Praktikas hõlmab see tõhustatud reovee puhastamist, tööstusjätmete piiranguid, põllumajanduslike saasteainete vähendamist ning vesikondade taastamist märgalade ja bioloogiliste filtrite abil.