Veemolekulidest

Veemolekulidest rääkides peame silmas iga veetilga põhilist ehitusmaterjali. Vesi on kemikaal, mille molekulaarne valem on H2O, mis tähendab, et iga veemolekul koosneb kahest vesiniku aatomist ja ühest hapniku aatomist. Need aatomid on omavahel seotud kovalentsete sidemetega, kus elektronid jagunevad aatomite vahel.

Veemolekulide struktuur on paindunud ehk nurkne, mitte sirgjooneline. Hapniku aatom on mõnevõrra suurem ja negatiivsemalt laetud kui vesiniku aatomid, mille tulemuseks on polaarsus. See tähendab, et veemolekulil on osaliselt positiivne külg vesiniku aatomite juures ja osaliselt negatiivne külg hapniku aatomite juures.

See polaarsus on vee ainulaadsete omaduste aluseks. Vee molekulid tõmbuvad teineteise poole vesiniksidemete kaudu, mis on nõrgemad kui kovalentsed sidemed, kuid piisavalt tugevad, et mõjutada vee füüsikalisi omadusi. Vesiniksidemed põhjustavad, et vesi on vedel normaaltingimustel, omab kõrget keemis- ja sulamistemperatuuri ning on suureks lahustiks. Samuti on see tihedam tahkes olekus (jää) kui vedelas olekus, mis on samuti seotud vesiniksidemete korraldusega. Vee omadused on eluks Maal kriitilise tähtsusega.